• Eesti on vananeva rahvastiku ja väheneva rahvaarvuga riik, kus viimasel aastakümnendil on inimeste eluiga veidi pikenenud, kuid tervena elatud aastate arv on jäänud 2009. aasta tasemele. Euroopa Liidu keskmisega võrreldes on Eesti naiste tervena elatud elu 5,5 aastat lühem, meestel aga koguni üle 9 aasta lühem. Sellega oleme Euroopa Liidu 28 riigi hulgas eelviimasel kohal.
• ÜRO liikmed, sh Eesti, on kinnitanud säästva arengu eesmärgina 3.4 ennetähtaegsetesse mittenakkushaigustesse suremuse vähendamise kolmandiku võrra aastaks 2030.
• Eesti statistika näitab, et tänane ravikeskne tervishoiusüsteem ei toeta selle eesmärgi saavutamist. Kuigi Eesti ravisüsteemi kulude osakaal SKT-st (ca 6%) on eeskujuks pea kõikidele (EL keskmine ca 10%, USA ca 16-18%) riikidele, näitab statistika, et rohkem raha ei too rohkem tervist.
• Meie ravikindlustussüsteemi keskmes on Eesti Haigekassa, kes on piltlikult öeldes ”maailma parim kahjukäsitleja”. Probleemiks on, et Eestis ei tegele keegi kahjujuhtumite ärahoidmisega. Puuduvad ühiskonnaülesed mudelid tervisekäitumise mõju hindamiseks ja terviklik tervisemajanduse strateegia.
• Haiguste ennetamisel on oluline haiguriski varajane avastamine, riskitegurite vähendamine ja nende jälgimine ning tegelike käitumuslike muudatuste elluviimine. Selleks on vaja mobiliseerida ja võimestada kõik ühiskonna grupid, luues stiimulid käitumise muutmiseks – tervise eest hoolitsemine ning tervise juhtimine peab muutuma teadlikuks protsessiks.
• Alates 1. jaanuarist 2018 saab tööandja maksuvabalt hüvitada tervise- ja spordikulusid kuni 100 euro ulatuses iga töötaja kohta kvartalis. See avab potentsiaalis ca 300 MEUR suuruse turu tervisemajanduse teenuste laiemaks välja arendamiseks, kuid vajame süsteemsemat koostööd riigi, tööandjate ja teenusepakkujate vahel.
• Eesti inimesed koguvad üha rohkem terviseandmeid erinevate seadmete abil, mis kuuluvad täna eranditult välismaiste suurkorporatsioonide kinnistesse ökosüsteemidesse. Peame oluliseks alustada arutelu, kas meie terviseandmete ja nende pealt pakutavate teenuste koondumine väikese arvu pakkujate kätte on jätkusuutlik nii andmeriskide kui maksutulu mõttes.
• Vaja on selget ühiskondlikku kokkulepet, et muuta Eesti tervisemajanduse valdkond sarnaselt meie digiriigile maailmas teenäitajaks ja tagada seeläbi meie inimeste ja majanduse jätkuv konkurentsivõime.

Tehnoloogia areng on teinud inimestele kättesaadavaks uudsed tervise juhtimise tööriistad ning lähiaastatel see areng järjest kiireneb. Täna kättesaadavad lahendused keskenduvad eelkõige konkreetsete terviseandmete haldamisele (uni, dieet, sammud, sportimine jne). Nende peamiseks probleemiks on:

• Lahenduste monofunktsionaalsus
• Piiratud kasutajate hulk
• Ravisüsteem ei oska selliste terviseandmetega suurt midagi peale hakata
• Andmete koondumine suurkorporatsioonide kinnistesse ökosüsteemidesse

Erinevad allikad väidavad, et tervise juhtimiseks vajalikud andmed jaotuvad tulevikus järgmiselt:

• 10% vajalikust infomahust moodustavad meile seni tuntud raviandmed
• 20% infost tuleb meie geneetikast
• 30% koguvad inimesed ise (kaal, uni, kalorid, vererõhk, pulss jne)
• 40% meid ümbritsevast sotsiaalsest keskkonnast

Selle andmemahu haldamiseks ja kogumiseks täna ühtne süsteem ja kokkulepped puuduvad.

Oluline on luua tervisekäitumist toetav infrastruktuur (nn isiklike tervisekontode lahendus), mis aitaks inimestel oma tervist juhtida, andmeid turvaliselt ja süsteemselt koguda, hallata, analüüsida, jagada. Suure osa saab ära teha erasektor (nt juba praegu on erinevates riikides arendamisel ja testimisel erinevad tervisekontode keskkonnad), kuid kindlasti on oma roll siin ka riigil.

Teatud käitumist võiks väärtustada mitte ainult rahaliselt (näiteks kui inimene on kord aastas hambaarsti juures käinud, siis järgmisel aastal on riigipoolne hüvitis suurem ja kui inimene oma tervise eest ei hoolitse, siis on väiksem), vaid ka ajaliselt (saaksid järjekorras kiiremini ette gripihooajal, kui gripivaktsiin tehtud ning onkoloogi juurde saad kiiremini, kui oled skriiningus osalenud). Kogutud infohulga kasvades tekivad uued ja uued sarnased motivatsiooniskeemid.

• Erisoodustusena ei peaks käsitlema tõenduspõhist ennetustegevust. Spordikompensatsiooni maksuvabastusega tehti samm õiges suunas, aga vähemalt sama põhjendatud on tööandja poolt muude ennetustegevuste kinnimaksmine. Me ei räägi siin ravist, vaid ennetusest. Kui hea praktika näeb ette, et tuleb aastas korra nahaarsti juures käia, siis tööandja võiks selle profülaktilise visiidi kinni maksta ilma erisoodustuseta. Kui raviks läheb, siis ei maksa enam tööandja vaid haigekassa või kindlustus. Sama kehtib ka gripivastase vaktsineerimise, keskealiste meeste eesnäärmevähi ja naiste rinnavähi skriiningu kohta. Näiteid võiks tuua veel teisigi.
• Ettevõtte seisukohast on seadme (materiaalse vara) hooldus majandustegevusega seotud kulu, töötaja töövõime (inimvara) säilitamise kulu käsitletakse aga üle 33 eur/kuu suuruses summas maksustatava väljamaksena. Võib ju retooriliselt küsida, miks?

• Konkurents suureneb, kui vähendada nõudeid tegevusloale. Tegevusluba ei peaks olema niivõrd betooni ja seadmete keskne, vaid paindlik nii koha kui teenuste suhtes. Näiteks – onkoloogia valdkonnas teise arvamuse (second opinion) teenus. Selleks peab doktor vaatama ainult patsiendi haiguslugu ja andma hinnangu kas ta nõustub patsiendi raviarsti poolt välja pakutud raviplaaniga või mitte. Sama näite võib tuua ka teise nurga alt – Google juba testib automatiseeritud teise arvamuse pakkumist (saatke mulle oma röntgeni pilt ja ”dr. Google” annab hinnangu). Tänase regulatsiooni kohaselt Google ei ole tervishoiuteenuse osutaja ja temal pole nõudeid aga meie oma arst peaks enne konkureeriva teenuse osutamise alustamist ruumid üürima ja sisustama, sest tema teenus on tervishoiuteenus. Patsiendi seisukohast pakuvad aga mõlemad sarnast lisaväärtust.
• Konkureerimise soodustamiseks on vajalik lubada ettevõtjatel oma tooteid ja teenuseid reklaamida. Hetkel on tervishoiuteenuse reklaam keelatud, kuid lubatud on levitada informatsiooni tegevuse ja hindade kohta lisades tegevusloa numbri.
• Õiglase konkurentsiolukorra tagamiseks on vajalik tagada ka mõistlik vastutus. Hetkel on tervishoiuteenuse osutaja vastutus küll harva esinev, kuid piiramatu ja väljamaksed on juba kuuekohalised. Vaja on riiklikku patsiendikindlustuse süsteemi, kus kahju kannatanud patsiendil on lihtne saada mõistlikku hüvitist ning teenuseosutajatel puudub motiiv oma vigasid varjata. Vigade varjamise asemel tuleks neid hoopis raporteerida, et teised saaks neist õppida ja kvaliteeti parandada.
• Tänases süsteemis puudub riiklikel tervishoiuteenuste osutajatel motivatsiooni kulude kokkuhoiule mõelda. Seda tõestab ka viimaste aastate kiire ravikulude kasv (8-9% aastas vs SKP 3-4%). Kaheks kõige olulisemaks konkurentsi (kulude kontrolli all hoidmise seisukohast) pärssivaks asjaoluks on:
• Haiglavõrgu Arengukava, mis sätestab EHK-le kohustuse suunata ravirahad arengukavasse kuuluvatele haiglatele
• Tervishoiuteenuste hinnakiri, mille muutmise peamiseks sisendiks on HVA-sse kuuluvate haiglate kulud.
• Lahendusteks on suurema osa ravirahade jagamine läbi avaliku konkursi (hetkel suunatakse ca 93% ravirahadest hankeväliselt HVA haiglatele) ning tervishoiuteenuste osutajatele hinnakirjast erineva hinnaga teenuste osutamise õiguse andmine.
• Eestis kasutatav perearstide pearaha (capitation) ning kvaliteedinäitajatel baseeruv finantseerimise süsteem on kõikidest ehk kõige progressiivsem. Eriarstiabis kasutatav teenustasu (fee for service) süsteem on tänasel kujul selgelt oma aja ära elanud. Eriarstiabis pearaha süsteemile üleminek eeldab aga korrektsete mudelite ülesehitust ning valideerimist.
• Lahenduseks on kokkulepe suunata lähiaastatel rohkem ressursse süsteemi analüüsiks (mudelite ülesehitamiseks) ja arendamiseks. Ümber tuleb mõtestada SoM, TKA ja Tervise Arengu Instituudi rollid ja tööjaotus.

• Nii tööjõuturule sisenevaid kui juba töötavaid tervishoiutöötajaid tuleb toetada uute tehnoloogiate ja lahenduste kasutuselevõtul. Tehisintellekt või masinõppe algoritmid ei võta arstidelt tööd ära, küll aga nad muudavad töö iseloomu (sarnaselt nagu koolis õpitud kirjatehnikat me kasutame haruharva, õigekeel on aga jätkuvalt vajalik oskus ka arvutiga töötades).
• Tervishoiutöötaja isiklik vastutus tuleb välistada. Ajalooliselt on tõesti arsti ja patsiendi suhe olnud isiklik ja vahetu. Tänaseks on aga tänu tehnoloogilistele arengutele haiglate seadmed, infosüsteemid ja kvaliteedi juhtimise süsteemid seda kunagi personaalset suhet tundmatuseni muutnud. Nt advokaat isiklikult ei vastuta, kui vale otsuse teeb, kuid siiamaani arst vastutab. Arsti skalpi pole kellelgi vaja.

• 2018 a. jaanuarist jõustunud ravikindlustuse erand on toonud turule näiteks hambaravikindlustuse. Eraravikindlustus on vajalik mitte solidaarse ravikindlustuse asemele või alternatiivina, vaid täiendusena. See toob lisaraha meditsiini, kuid ei halvenda teiste patsientide olukorda.

• Ühiskond vajab prioriteete ja edulugu. Meil on elektroonilised raviandmed ja Geenivaramu. Need aga moodustavad ainult 30% info mahust, mille alusel tulevikus tehakse tervise- ja raviotsuseid. Ülejäänud 70% koosneb infost, mida me juba suudame erinevate seadmete abil ise mõõta (toitumine, sport, uni, stress, kaal, vererõhk, veresuhkur, palavik jne), kuid mida me ei suuda veel ühtsesse infovälja sobitada.
• Vaja on käima lükata elektrooniliste tervisekontode süsteem, mis võimaldaks inimestel neid andmeid hallata. Äsja jõustunud Euroopa-ülene isikuandmete kaitse üldregulatsioon annab selleks ka sobiva õigusliku konteksti. Ainult see muudab juba olemasoleva 30% andmete kasutuse efektiivseks.
• Ühiskonna motiveerimiseks vajalik ka tervise juhtimise kui paradigma ühiskondlikuks diskussiooniobjektiks tõstmine. Täna ei toimu selles osas ühiskonnas sisulist diskussiooni – arutletakse ainult sellest, kui suurte kärudega tuleb ravisüsteemi raha juurde viia. Me oleme viimase viie aastaga ca 500 miljonit (keskmiselt 100 miljonit aastas) suurendanud ravisüsteemi rahastamist kuid tehtud operatsioonide ja protseduuride arv on jäänud samale tasemele ning inimeste oodatav eluiga on viimase viie aasta jooksul isegi langenud.
• Solidaarsus on kindlasti oluline printsiip ravi kättesaadavuse seisukohast, kuid solidaarsus on vähemalt sama oluline ka vastutustundliku tervise juhtimise seisukohast.
• Tervise juhtimise printsiipe tuleb elukestva õppe kontekstis lisada õppekavadesse alates lasteaiast (nt hammaste hügieen) kuni pensionieani (nt kuidas kodustes tingimustes mõõta ja edastada krooniliste haiguste kulgu mõõtvaid näitajaid, et tervishoiutöötajad saaksid olukorra halvenemise korral operatiivselt sekkuda).

• Tervena elatud aastate arv Eestis on kasvanud eelviimaselt kohalt vähemalt EL keskmiseni
• 90+% täiskasvanutest juhib teadlikult ja süsteemselt oma tervisekäitumist. Inimestel on selleks oskused, motivatsioon, õiged tööriistad ning igakülgne tööandjate ja riigi tugi
• Tööandjad peavad töötajate tervist peamiseks konkurentsiallikaks ja tegelevad aktiivselt ennetava tervisekäitumise rakendamisega
• Terviseandmed hoitakse ja töödeldakse turvaliselt, säilitades kõikide Eesti inimeste kontroll oma andmete üle
• Ennetav tervisejuhtimine on muutunud peamiseks ühiskonna arengut mõjutavaks strateegiaks, riiklikud organisatsioonid võtavad seda arvesse oma tegevuste planeerimisel
• Ühiskond on tervem ja produktiivsem – inimeste oodatav tervise- ja eluiga on pikenenud, elukvaliteet on oluliselt tõusnud, inimesed satuvad ravisüsteemi ainult vältimatute tervisemuredega. Ühiskond saab vabanenud ressursse kasutada optimaalsemalt
• Eesti on tervisemajanduse suunanäitaja kogu maailmas

BUUM podcast: Erki Mölder räägib tervisemajandusest ning seda kujundavatest tulevikutehnoloogiatest.